Kunagi sügisel sai lubatud Haanja valla ettevõtlikele naistele, et lähme detsembri keskel toimuvale Rogosi Mõisa Jõulumaale (http://www.rogosi.ee/) - oma grööni koertega lastele kelgusõitu tegema. Muidugi väike kahtlus oli (arvestades eelmist lumevaest talve isegi Haanjamaal), et äkki lund ei olegi...

Ja nii juhtuski - samas lubadus oli antud ja Pillel ja Aulisel tuli kohale minna. Laadisime pooled koerad järelkäru kuuti, katusele näidiskelk ja sõitsime siis ikkagi kohale. Õnneks oli tegemist jõulumaaga, kus tegutsesid jõuluvana, jõulumaa emand, sinine emand, kandlemängija, päkapikud - kes erinevates kohtades tutvustasid, mängisid, õpetasid erinevate lasteaedade lapsi. Nii et - pea kahe tunnisest programmist jäi meie osaks sisustada kuni pool tundi.

Kõigepealt tutvustasime meie väga erineva välimuse ja iseloomuga grööni koeri. Mis on huvitav - vahel on meie juures kelgutamas käinud ka peresid, kus esmalt laps võõristab või suisa kardab koeri (lõpuks on koerad ja laps ikka sõbraks saanud, aga  see võtab vahel aega). Aga kui korraga saabub koerte juurde paarkümmend last, siis ei pannud ma küll tähele, et keegi oleks koeri kartnud (minu arust eluliselt tähtis on, et lapsed õpiks ka koertega suhtlema). Pigem mõni meie koer võõristas suurt lastesumma, aga enamik meie koeri olid ülirahul - nii harva neid ju patsutatakse... 

Aga tegime siis kelguga kuiva trenni - hunnik lapsi rõõmsasti kelgul istumas ning mõni astus koheselt (ilma meie õpetusteta) kelgu jalastele - et nagu läheks kohe sõiduks ja vaja juhtida.

Aga ega lapsed või vähemalt koerad siis "sõiduta" ei jäänud. Üks või kaks koera traksidega ees, siis pikem nöör - kust lapsed kinni haarasid ja lõpuks ise ohutuspidurina taga.

Ning läks "sõiduks", koerad olid küll veidi hämmunud, et mis toimub - mingi kilkav lastekari nende järel. Lastel miskipärast lõbu laialt, ainult "pidur" pidi kohati tõsiselt pingutama - et ees liikuv vägi jooksmise maailmarekordit ei ületaks.

Ahjaa - koerad kellel töö said tehtud, said autasuks pisema kala. Isegi see meie jaoks nii tavaline asi, pakkus lastele huvi. 

Peab tõdema, et lapsed on tõeliselt tänuväärt seltskond meie koertele. Meil oli ülimalt heameel, et nii palju lapsi (vist kuni 130 inimest oli registreeritud tol päeval) said ühe päevaga tuttavaks kelgukoertega. Tõsi küll, ehedat lumist kelgusõitu ei olnud ja osad grupid said vähe aega tutvuda koertega (sest buss ootas). Aga samas nendel lastel, kellel õnnestus aktiivselt kaasa lüüa, on ehk juba pooleldi valmis ise kelgurakendit lumel juhtima. Meil on paaril korral ka 6 aastased lapsed kahe koeraga kelku juhtinud täiesti iseseisvalt!

Igatahes - Ulgumaa rahvas ja koerad on vaimult valmis edaspidigi uuteks väljakutseteks, kus osalevad ka lapsed.

Niipalju veel, et Rogosi mõisa Jõulumaa oli meilegi huvitav. Kui meie kelgukoertega etteasteni oli veel aega, siis kehastusime ise 6 aastasteks ja osalesime igasugu päkapikkude poolt tehtud üritustel. Tore on ju kaasa teha ringreis lambavillaga - pügamiskäärid, kraas, vokk jne - kuni lõpuks villast saab kampsun. Lahe oli vaadata muidu nutitelefoni üliosavalt näppivaid lapsi, kes nüüd siis proovisid küll Jõuluvanale helistada, aga näpud olid nõutud, sest ees oli ürgne kettaga telefuuniaparaat. Muusikatuba ürgsete klappkoolilaudadega, mille taga sain miskipärast vaid poolviltu külitada. Loits-regilaul laste esituses. 500 aasta tagant sinine nunnaemand, kes kadus viirastuslikult läbi seina. Elurõõmus päkapikkude seltskond. Nooruslikud jõuluvanad-emandad, kandlemäng - mis pani noored poisslapsed iseenesest tantsima. Rogosi mõisa köök, kohapeal valminud intensiivne rabarbri-maasikavein...mmm. Jne.

Pilte veel: Ulgumaa Facebookis